LUGEMISSOOVITUSED INIMESTELE, KES TÖÖTAVAD LASTEGA

 

31. detsember 2020

Mare Leino "Haige laps klassis"

Terved on need, kes ei tunne, et peavad end pidevalt kaitsma. Neuroos on sümboolne kaitsekäitumine ebaõiglase psühholoogilise valu vastu. Valu tõttu mattuvad tegelikud vajadused tehisvajaduste varju - organismil on pidev häireolukord. Laps, keda ei armastata, kannatab seetõttu, et ta pole millegagi rahul, kuid ta täpselt ei tea, millega ta rahul pole.

Tüüpiliselt räägitakse ikka lapse käitumisprobleemist - nagu oleks lapses endas mingi viga või puudujääk. Tähelepanu keskendub tavaliselt väikesele inimesele, unustatakse ära, et käitumisprobleemi näol on peaaegu alati tegu lapse ja ta ümbruse vahelise vastastikuse mõjuga. Selles kontekstis on iga käitumine mingi sõnum teisele. Lapse teatud käitumine pole niivõrd häire, pigem ümbruskonnale esitatud väljakutse, mis ootab vastust.

Mulle väga meeldis, et terve raamat oli täis õpetajate poolt kirjutatud näiteid. Näiteid sellest, milline on kirjeldatava lapse varajane lapsepõlv olnud, kodune kasvukeskond ning õpetaja töö selle lapsega. Mina isiklikult sain jällegi kinnitust sellele, et nii paljude probleemide taga on vanemate sotsiaalsed probleemid. Ka oma igapäevatöös näen, et paljud probleemid koolis lastega oleksid olemata, kui lastel oleks toetav kodu, vanemad tegeleksid nendega ja pööraksid neile rohkem tähelepanu.

30. detsember 2020

Maret Lina "Minu armas hüpi".

Kui ma selle raamatu kätte võtsin, ei lõpetanud ma enne, kui see läbi sai. Tõsiselt mõtlemapanev ja väga huvitavalt kirjutatud raamat. Usun, et selle raamatu lugemine avaks paljude õpetajate silmad ja võib-olla vaataks nii mõnigi õpetaja oma klassis õppivat "hüpit" teise pilguga.

Ikka on igas lasteaiarühmas ja klooliklassis need viis viimast, kellel on vähem kui teistel akadeemilist intelligentsust, mis lubab õppida headele tulemustele, kuid mis ei garanteeri veel õnnelikku elu. Kes oskab mõõta, kuidas tunnevad end need viis viimast igas lasteaias ja koolis? Ja kuidas tuntakse end pingereas viimasena koolis? Millega mõõta kahju, mida selline reastamine tekitab? Mulle meeldivad need viis viimast, eriti siis, kui nad on elus oma koha leidnud. Siis on tõeliselt hea tunne nende kätt suruda. 

See lõik raamatust jäi kuidagi eriliselt meelde ja sundis ennast üles kirjutama.

29. detsember 2020

ARTIKKEL

Kriisisekkumise olemus ja roll üksikisiku sotsiaalse toe edandamisel kriisisituatsioonides (2011).Tiina Naarits ja Liidia Meel

https://mahena.org/images/artiklid/pdf-failid/Kriisisekkumine_Artikkel_Naarits_Meel_2011-2.pdf

Mõiste „sotsiaalne tugi“ võeti kasutusele 1970ndatel, mille juhtivateks uurijateks olid Cobb, Cassell ja Caplan. Oma töös täheldasid nad toetavate sotsiaalsete suhete positiivset mõju inimese tervisele ja heaolule, eriti suurte elumuutustega kaasnevates kriisides. Sotsiaalne tugi tähendab igasugust protsessi, mille läbi sotsiaalsed suhted võivad toetada inimese tervist ja heaolu. Avaldumisviisi järgi on sotsiaalne tugi jaotatav kolmeks põhivormiks – emotsionaalseks, informatiivseks ja instrumentaalseks. Efektiivseks toimimiseks peab sotsiaalne tugi siduma endas nii toetavaid suhteid ja abistavaid toiminguid kui ka inimese teadlikkust nende olemasolust ja omaenda vajadustest. Teadlikkuse puhul on oluline tähtsus sellel, kuivõrd inimene usub teiste valmisolekusse ja võimetesse teda toetada. Suures osas on siin määravaks varase lapsepõlve kogemused, piisav tugi varases lapseeas soodustab vastastikkuste toetavate suhete loomist hilisemas elus. Suuremat sotsiaalset tuge kogenud inimesed oskavad ja usaldavad vajadusel nii abi otsida ja seda vastu võtta kui ka tuge pakkuda ja oma toimetulekuoskusi vahendada. Rahu ja kindlus, mida pakub teadmine toe olemasolust, suurendab ka inimese iseseisvat tegutsemisvõimet ja reaalset tuge konkreetses situatsioonis ei pruugigi vaja olla.

Kriisis inimene vajab sotsiaalset tuge. Kriis on mingi sündmuse või olukorra tajumine või kogemine nii talumatult raskena, et see ületab isiku olemasolevad ressursid ja toimetulekumehhanismid.

Kokkuvõtlikult nimetatakse kriisiks olukorda, mis eeldatavalt viib ebastabiilsesse ja ohtlikku situatsiooni, mõjutades üksikisikut, gruppi, kogukonda või kogu ühiskonda ning mis vallandab järske ning ootamatuid negatiivseid muutusi, mille tulemusel on ohustatud üksikisiku, inimesterühma, organisatsiooni või riigi senine turvalisus, majanduslik, poliitiline, ühiskondlik või keskkondlik toimimine.

Eestis 2009.aastal vastu võetud Hädaolukorra seadus sätestab, et hädaolukord on sündmus või sündmuste ahel, mis ohustab paljude inimeste elu või tervist või põhjustab suure varalise kahju või suure keskkonnakahju või tõsiseid ja ulatuslikke häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses ning mille lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või nende kaasatud isikute kiire kooskõlastatud tegevus.

 Üksikisiku jaoks on kriis mistahes taustaga paratamatute tegurite kogum, mis toob kaasa füüsilise või emotsionaalse tervise häirumise ning tasakaalu rikkumise elu nõuete ja toimetuleku vahel. Mida keerukam on kriis, seda raskem on inimesel toime tulla iseenda, oma kohustuste, elusündmuste või teistega suhtlemisega ning seda olulisemaks muutub sotsiaalse toe olemasolu.

Kuigi arengukriis on ette ennustatav periood inimese arengus, mil toimub mingi suurem muutus, mis nõuab kohanemist ja ootamatuse faktor on vähene, siis sotsiaalse toe vajadus on oluline iga kriisi korral. Sotsiaalse toe kaudu on võimalik leida uusi lähtekohti toimuvaga leppimiseks ning edasiliikumiseks.

Üksikisiku puhul kirjeldatakse tema kriisiolukorda sattumist samaväärselt mõistega traumaolukorda sattuma, andes erinevates käsitlustes neile paralleeltähenduse.

 Kriisisekkumine on tugevalt isikukeskne ja rõhutab kommunikatsiooni, koostöö, hoolivuse ja teadmiste jagamise tähtsust. Artikli üks autor Tiina Naarits peab professionaalse kriisisekkumise olulisimaks osiseks teaduspõhistel teadmistel ja kogemustel põhinevat kriisinõustamist, mida vajab traumaolukorda kogenud üksikisik või omavahel seotud inimesed eeskätt traumakogemuse akuutses faasis (esimesel võimalusel ja kuni 6 nädala jooksul kogetud traumasündmusest).

Esimesena hakati psühhosotsiaalset kriisiabi andma suitsiidiohuga inimestele. Alguse sai see 1906.a. Inglismaal. Esimesed kriisikeskused ei seadnud eesmärgiks professioonalset abi, vaid sotsiaalse toe pakkumist. Professionaalse kriisisekkumise alguseks võib lugeda 1940ndate esimest poolt, mis Ameerika Ühendriikides toimus ööklubi tulekahju, kus hukkus 493 inimest. Eric Lindeman oma kolleegidega töötasid patsientidega, kes olid kogenud seda õnnetust vahetult või lähedaste kaudu. Selgus, et individuaalsetes leinades kordus sageli viis tunnust:

·       Somaatiline distress

·       Korduv kujutluspilt lahkunust

·       Süütunne

·       Vaenulikkus (ründav reaktsioon)

·       Kaotuskäitumise muster

1944.a. sõnastes Lindeman kriisisekkumisele neli lähtekohta:

*  Inimesed on kriisis vastuvõtlikud suurele osale elumuutustest

*  Kriisisekkumine kestab üsna lühikest aega

* Inimesed kriisis võivad saada toetust sotsiaalvõrgustikult, paraprofessionaalidelt, religioossetelt spetsialistidelt

*  Tulemuslik lahendus kriisiolukorrale on kestev positiivne muutus.

Kriisisekkumine on tänaseks oluliselt edasi arenenud. Sõnastatud on kriisisekkumise erinevad teooriad, peamised mudelid ning praktilises töös rakendatavad meetodid ja tehnikad.  Professionaalse kriisisekkumise roll ongi lisaks professionaalsete meetodite ja tehnikate abil inimese aitamisele, soodustada abivajajale olulise, nii teadaoleva kui täiendava sotsiaalvõrgustiku teadlikkuse tõusu ning kontakti loomist ja hoidmist. Samal määral on professionaalsete kriisinõustajate vastutus laiendada ühiskonnas vastavaid teadmisi.   

Professionaalne kriisisekkumine ja sotsiaalne tugi. Raskes kriisis inimese võrgustikuliikmeid takistab sageli ebakindlus, kuidas olla toeks ning milline käitumine on sobimatu. Eriti ebakindlaks muudab inimest suhtlemisel olukord, mis on seotud lähedase inimese surma või enda või lähedase raske haiguse diagnoosiga. Teadmatus kriisireaktsioonidest mõjutab tõenäoliselt negatiivselt ka avalikku suhtumist. Ideaalis peaks aga laiem avalik suhtumine (sh kriisijuhtumite meediakajastused, kommentaarid, avalik diskussioon) omakorda toetama inimeste lähivõrgustikke.

Usun, et haridusasutuses töötavatele inimestele peaks olema lausa kohustuslik esmatasandil kriisisekkumise koolitus. Ilmselt igaüks ei oskaks kriisi korral teisi nõustada, kuid neil oleks vähemalt vähesed teoreetilised teadmised sellest, mis kriisiolukord võib kaasa tuua ja kuidas sotsiaalset tuge pakkuda ning millest kindlasti hoiduda.

 

28. detsember 2020

LAPSE LEIN

Alte Dyregrov

(See raamat on olemas meie koolimaja raamatukogus, samuti ruumis 104)

Lapsevanemad, vanavanemad, õed-vennad, sõbrad, nende vanemad, õpetajad ja sporditreenerid võivad surra. Noore inimese surm puudutab lapsi ja täiskasvanuid eriti valusalt. On tähtis, et meie täiskasvanud, oskame mõista ja aidata lapsi. Lapsed saavad ise hakkama ka rasketes olukordades, kui nende läheduses olevatel täiskasvanutel leidub teadmisi ja mõistmist.

Erinevas vanuses lastel on erinevad arusaamad surmast: 

* alla 5-aastased lapsed ei pea surma lõplikuks, nende arvates võib lahkunu tagasi tulla. Selles vanuses lapsed mõistavad asju väga konkreetselt, täiskasvanud peaksid hoiduma abstraktsetest seletustest (surnu magav või läks pikale teekonnale). 

* 6-10 eluaasta vahel õpib laps vähehaaval mõisma, et surm on pöördumatu nin kogu elutegevus lakkab. 

* Pärast kümnendat eluaastat muutuvad lapse arusaamad surmast abstraktsemaks ja and suudavad laiemalt mõista surma tagajärgi.

Nagu täiskasvanudki, reageerivad ka lapsed surmale väga erinevalt. Tavalisimad vahetud reageeringud on: * šokk ja kahtlus, * hirm ja vastupanu, * apaatia ja tundeelu halvatus, * kõik jätkub vanaviisi. Kõige tihemini reageerivad lapsed surmajuhtumile ängistusega. Laste ängistus ja hirm tulevad ilmsiks erinevatel viisidel (muutuvad arglikuks, takerduvad vanemate külge, lapsed võivad karta ka iseenda surma, kardavad üksi magada jne). Pärast surmajuhtumit võivad lapsed kannatada süümepiinade, enesesüüdistuse ja häbitunnete käes. Lapse süümepiinad võivad olla seotud sellega, mida nad on teinud või mõelnud. Lein võib mitmel moel laste koolitööd segada. Neil võib ennekõike olla probleeme mälu ja keskendumisega.

Teised võimalikud leinareageeringud on: * regressiivne käitumine, * teistest inimestest kõrvalehoidmine, * fantaasiad, * isiksuse muutused, * tulevikupessimism, * põhjuse ja eesmärgi üle juurdlemine, * arenemine ja küpsemine.

Kui lastel ei ole võimalust käsitleda surmaga seotud traumast tingitud reageeringuid, on neil raske läbi teha leinamisprotsessi.

Kõikidest surmajuhtumitest enim mõjutab lapsi lapsevanemate surm. Viimane kohtumine vanematega saab laste jaoks suure tähenduse. Vanemate surma tõttu peab osa noortest liiga vara omaks võtma täiskasvanu rolli, millega kaasnev vastutus ei ole proportsioonis nende vanusega. Vanemate ja teiste omaste surmast tulenev lein tuleb tagasi ja tugevneb mälestuspäevadel, nagu surma-aastapäeval, või kadunu sünnipäeval, või jõulude ajal. Täiskasvanud peavad nendeks tähtpäevadeks valmistuma ega tohi neist vaikides mööda minna. Enesetapp võib tekitada lapses tunde, et täiskasvanu ei hoolinud temast, nad peavad end mahajäetuks ja petetuks või tunnevad end reeturina. Suuremad lapsed võivad uskuda, et enesetapukalduvus on pärilik, ning muretsevad oma saatuse pärast.

Paljud asjad võivad suurendada laste leina : * viis, kuidas täiskasvanud leina käsitlevad (salatsemine, asjade rääkimata jätmine), * missuguse surmaga on tegemist (varjatakse surnu vigastusi, enesetapp jne), *kes on surnud (lapsevanema surm kõige raskem), * vastuolulised suhted lahkunuga (rivaalitsevad õed-vennad, vägivaldne lapsevanem), * psühholoogilise toetuse puudus, * asendusisiku puudumine.

 Surmast teatamine on eelkõige lapsevanema või kellegi lapsele lähedase inimese ülesanne. On tähtis, et teave on õige, ebakindlaid asju tuleb kontrollida. Seejärel räägitakse ausalt ja otsekoheselt. Valmis peab olema kõikideks reageeringuteks.

Kui laps võtab osa matustest, tuleb hoolt kanda selle eest, et : * laps on ette valmistatud, * tema seltsis on täiskasvanu, * lapsel on võimalus oma muljeid käsitleda.

 

7 PÕHIMÕTET

·       Avameelne ja aus teave

Laste eest ei tasu asju salata. Nad tahavad teada tõde ja nad peavad seda teada saama, kuigi neile tuleks seda rääkida nende eale vastaval viisil. Haigusest ja surmast tuleb rääkida avameelselt, otsekoheselt ja tõepäraselt. Kui me ei räägi lastega otsekoheselt ja avameelselt, peavad nad juhtunust kuulma teistelt inimestelt, see võib kahjustada lapsevanema/täiskasvanu ja lapse vahelist usaldust.

·       Surm pärast haigust

Surmale eelneva haiguse ajal unustavad täiskasvanud tihti, et lapsed vajavad „uusimaid uudiseid“ haiguse arenemisest ja prognoosi muutustest. Lapsed tunnevad nii emotsionaalse kliima muutusi perekonnas kui ka haige halvenenud seisundit. Nad vajavad teavet, et mõista, mis toimub. Kui nad saavad teada, et neile armas inimene on suremas, võivad nad alustada leinamist enne surma saabumist. On tähele pandud, et lapsed teevad läbi mingisuguse ettevalmistava leina. Asjad tuleks korraldada nii, et lapsed tohivad olla haiglas, kui on küsimus vaid tundides. Surmahetkel on laste jaoks tähtis, et nad tohiksid olla isa või ema juures.

·       Tee kaotus tõeliseks

Lastel nagu täiskasvanutelgi on vajadus mõista juhtunut. Rituaalid ja tseremooniad on seetõttu tähtsad tugipunktid laste leinaprotsessis. Praktikas tähendab see, et lapsed tuleb võtta kaasa täiskasvanute maailma, nad peavad olema matustel ning soovi korral peavad nad nägema surnut. Kogemused näitavad, et reageeringute varjamine tuleb lastele kahjuks: me õpetame neid meelsamini tundeid peitma ja oleme niiviisi halvaks eeskujuks.

·       Anna lapsele aega

Korduvad küsimused näitavad, et laste arusaamad surmast arenevad vähehaaval. Tuleb meeles pidada, et lapsed taluvad tugevaid tundeid halvemini kui täiskasvanud ja nende „leinaperioodid“ on lühemad. Mõnikord ei taha lapsed toimunust üldse rääkida. Paljud lapsed jäljendavad matuserituaale, mattes loomi või putukaid.

·       Julgust tunnete käsitlemisel

Perekonnaliikme surma puhul on ilmselgelt tähtis kõnelda toimunust üheskoos. Tuleb aktsepteerida laste vajadust ja soovi olla vanemate lähedal või magada lahtise uksega. Enamasti saavad lapsed kiiresti sellest etapist üle ja muutuvad „normaalseteks“, kui nende  vajaduste rahuldamise eest hoolitsetakse. Täiskasvanud peavad aitama lastel igatust taluda, isegi julgustada igatsema. Igatsus võib olla pikka aega üsna tugev, kuid sellest tulenev piin nõrgeneb hiljem, nii et juhtunust võib rääkida ja mälestuse lähedus leevendab igatusust.

 

Lapsed tohivad leinata omal kombel ning keegi ei sunni neid olema kogu aeg kurb.

Spetsialisti abi soovitatakse järgmistes olukordades:

·       * Tegemist on mõrva või enesetapuga.

·       * Laps on sattunud vanemate, õe või venna surma pealtnägijaks või surm oli ootamatu ja dramaatiline.

·       * Kui laps on objektiivselt surma eest vastutav, ta oli näiteks lapsehoidja vastsündinu äkksurma ajal või    surmahetkel muidu lähedal.