31. detsember 2020
Mare Leino "Haige laps klassis"
Terved on need, kes ei tunne, et peavad end pidevalt kaitsma. Neuroos on sümboolne kaitsekäitumine ebaõiglase psühholoogilise valu vastu. Valu tõttu mattuvad tegelikud vajadused tehisvajaduste varju - organismil on pidev häireolukord. Laps, keda ei armastata, kannatab seetõttu, et ta pole millegagi rahul, kuid ta täpselt ei tea, millega ta rahul pole.
Tüüpiliselt räägitakse ikka lapse käitumisprobleemist - nagu oleks lapses endas mingi viga või puudujääk. Tähelepanu keskendub tavaliselt väikesele inimesele, unustatakse ära, et käitumisprobleemi näol on peaaegu alati tegu lapse ja ta ümbruse vahelise vastastikuse mõjuga. Selles kontekstis on iga käitumine mingi sõnum teisele. Lapse teatud käitumine pole niivõrd häire, pigem ümbruskonnale esitatud väljakutse, mis ootab vastust.
Mulle väga meeldis, et terve raamat oli täis õpetajate poolt kirjutatud näiteid. Näiteid sellest, milline on kirjeldatava lapse varajane lapsepõlv olnud, kodune kasvukeskond ning õpetaja töö selle lapsega. Mina isiklikult sain jällegi kinnitust sellele, et nii paljude probleemide taga on vanemate sotsiaalsed probleemid. Ka oma igapäevatöös näen, et paljud probleemid koolis lastega oleksid olemata, kui lastel oleks toetav kodu, vanemad tegeleksid nendega ja pööraksid neile rohkem tähelepanu.
30. detsember 2020
Maret Lina "Minu armas hüpi".
Kui ma selle raamatu kätte võtsin, ei lõpetanud ma enne, kui see läbi sai. Tõsiselt mõtlemapanev ja väga huvitavalt kirjutatud raamat. Usun, et selle raamatu lugemine avaks paljude õpetajate silmad ja võib-olla vaataks nii mõnigi õpetaja oma klassis õppivat "hüpit" teise pilguga.
Ikka on igas lasteaiarühmas ja klooliklassis need viis viimast, kellel on vähem kui teistel akadeemilist intelligentsust, mis lubab õppida headele tulemustele, kuid mis ei garanteeri veel õnnelikku elu. Kes oskab mõõta, kuidas tunnevad end need viis viimast igas lasteaias ja koolis? Ja kuidas tuntakse end pingereas viimasena koolis? Millega mõõta kahju, mida selline reastamine tekitab? Mulle meeldivad need viis viimast, eriti siis, kui nad on elus oma koha leidnud. Siis on tõeliselt hea tunne nende kätt suruda.
See lõik raamatust jäi kuidagi eriliselt meelde ja sundis ennast üles kirjutama.
29. detsember 2020
ARTIKKEL
Kriisisekkumise olemus ja roll
üksikisiku sotsiaalse toe edandamisel kriisisituatsioonides (2011).Tiina Naarits ja Liidia Meel
https://mahena.org/images/artiklid/pdf-failid/Kriisisekkumine_Artikkel_Naarits_Meel_2011-2.pdf
Mõiste „sotsiaalne tugi“ võeti kasutusele 1970ndatel, mille juhtivateks
uurijateks olid Cobb, Cassell ja Caplan. Oma töös täheldasid nad toetavate
sotsiaalsete suhete positiivset mõju inimese tervisele ja heaolule, eriti
suurte elumuutustega kaasnevates kriisides. Sotsiaalne
tugi tähendab igasugust protsessi, mille läbi sotsiaalsed suhted võivad
toetada inimese tervist ja heaolu. Avaldumisviisi järgi on sotsiaalne tugi
jaotatav kolmeks põhivormiks – emotsionaalseks, informatiivseks ja
instrumentaalseks. Efektiivseks toimimiseks peab sotsiaalne tugi siduma endas
nii toetavaid suhteid ja abistavaid toiminguid kui ka inimese teadlikkust nende
olemasolust ja omaenda vajadustest. Teadlikkuse puhul on oluline tähtsus
sellel, kuivõrd inimene usub teiste valmisolekusse ja võimetesse teda toetada.
Suures osas on siin määravaks varase lapsepõlve kogemused, piisav tugi varases
lapseeas soodustab vastastikkuste toetavate suhete loomist hilisemas elus. Suuremat sotsiaalset tuge kogenud inimesed
oskavad ja usaldavad vajadusel nii abi otsida ja seda vastu võtta kui ka tuge
pakkuda ja oma toimetulekuoskusi vahendada. Rahu ja kindlus, mida pakub
teadmine toe olemasolust, suurendab ka inimese iseseisvat tegutsemisvõimet ja
reaalset tuge konkreetses situatsioonis ei pruugigi vaja olla.
Kriisis inimene vajab sotsiaalset tuge. Kriis on mingi sündmuse või olukorra tajumine või
kogemine nii talumatult raskena, et see ületab isiku olemasolevad ressursid ja
toimetulekumehhanismid.
Kokkuvõtlikult nimetatakse
kriisiks olukorda, mis eeldatavalt viib ebastabiilsesse ja
ohtlikku situatsiooni, mõjutades üksikisikut, gruppi, kogukonda või kogu
ühiskonda ning mis vallandab järske ning ootamatuid negatiivseid muutusi, mille
tulemusel on ohustatud üksikisiku, inimesterühma, organisatsiooni või riigi
senine turvalisus, majanduslik, poliitiline, ühiskondlik või keskkondlik
toimimine.
Eestis 2009.aastal vastu võetud Hädaolukorra seadus sätestab, et
hädaolukord on sündmus või sündmuste ahel, mis ohustab paljude inimeste elu või
tervist või põhjustab suure varalise kahju või suure keskkonnakahju või
tõsiseid ja ulatuslikke häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses ning mille
lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või nende kaasatud isikute kiire
kooskõlastatud tegevus.
Üksikisiku jaoks on kriis mistahes taustaga paratamatute tegurite kogum,
mis toob kaasa füüsilise või emotsionaalse tervise häirumise ning tasakaalu
rikkumise elu nõuete ja toimetuleku vahel. Mida keerukam on kriis, seda raskem
on inimesel toime tulla iseenda, oma kohustuste, elusündmuste või teistega
suhtlemisega ning seda olulisemaks muutub sotsiaalse toe olemasolu.
Kuigi arengukriis on ette ennustatav periood inimese arengus, mil toimub
mingi suurem muutus, mis nõuab kohanemist ja ootamatuse faktor on vähene, siis
sotsiaalse toe vajadus on oluline iga kriisi korral. Sotsiaalse toe kaudu on
võimalik leida uusi lähtekohti toimuvaga leppimiseks ning edasiliikumiseks.
Üksikisiku puhul kirjeldatakse tema kriisiolukorda sattumist samaväärselt
mõistega traumaolukorda sattuma, andes erinevates käsitlustes neile
paralleeltähenduse.
Kriisisekkumine on tugevalt isikukeskne ja rõhutab kommunikatsiooni,
koostöö, hoolivuse ja teadmiste jagamise tähtsust. Artikli üks autor Tiina
Naarits peab professionaalse kriisisekkumise olulisimaks osiseks teaduspõhistel
teadmistel ja kogemustel põhinevat kriisinõustamist, mida vajab traumaolukorda
kogenud üksikisik või omavahel seotud inimesed eeskätt traumakogemuse akuutses
faasis (esimesel võimalusel ja kuni 6 nädala jooksul kogetud traumasündmusest).
Esimesena hakati psühhosotsiaalset kriisiabi andma suitsiidiohuga
inimestele. Alguse sai see 1906.a. Inglismaal. Esimesed kriisikeskused ei
seadnud eesmärgiks professioonalset abi, vaid sotsiaalse toe pakkumist.
Professionaalse kriisisekkumise alguseks võib lugeda 1940ndate esimest poolt,
mis Ameerika Ühendriikides toimus ööklubi tulekahju, kus hukkus 493 inimest.
Eric Lindeman oma kolleegidega töötasid patsientidega, kes olid kogenud seda
õnnetust vahetult või lähedaste kaudu. Selgus, et individuaalsetes leinades
kordus sageli viis tunnust:
· Somaatiline
distress
· Korduv
kujutluspilt lahkunust
· Süütunne
· Vaenulikkus
(ründav reaktsioon)
· Kaotuskäitumise
muster
1944.a. sõnastes Lindeman kriisisekkumisele neli lähtekohta:
* Inimesed on kriisis vastuvõtlikud
suurele osale elumuutustest
* Kriisisekkumine kestab üsna
lühikest aega
* Inimesed kriisis võivad saada toetust sotsiaalvõrgustikult,
paraprofessionaalidelt, religioossetelt spetsialistidelt
* Tulemuslik lahendus
kriisiolukorrale on kestev positiivne muutus.
Kriisisekkumine on tänaseks oluliselt edasi arenenud. Sõnastatud on
kriisisekkumise erinevad teooriad, peamised mudelid ning praktilises töös
rakendatavad meetodid ja tehnikad.
Professionaalse kriisisekkumise roll ongi lisaks professionaalsete
meetodite ja tehnikate abil inimese aitamisele, soodustada abivajajale olulise,
nii teadaoleva kui täiendava sotsiaalvõrgustiku teadlikkuse tõusu ning kontakti
loomist ja hoidmist. Samal määral on professionaalsete kriisinõustajate
vastutus laiendada ühiskonnas vastavaid teadmisi.
Professionaalne kriisisekkumine
ja sotsiaalne tugi. Raskes kriisis inimese võrgustikuliikmeid takistab sageli
ebakindlus, kuidas olla toeks ning milline käitumine on sobimatu. Eriti
ebakindlaks muudab inimest suhtlemisel olukord, mis on seotud lähedase inimese
surma või enda või lähedase raske haiguse diagnoosiga. Teadmatus
kriisireaktsioonidest mõjutab tõenäoliselt negatiivselt ka avalikku suhtumist.
Ideaalis peaks aga laiem avalik suhtumine (sh kriisijuhtumite meediakajastused,
kommentaarid, avalik diskussioon) omakorda toetama inimeste lähivõrgustikke.
Usun, et haridusasutuses
töötavatele inimestele peaks olema lausa kohustuslik esmatasandil
kriisisekkumise koolitus. Ilmselt igaüks ei oskaks kriisi korral
teisi nõustada, kuid neil oleks vähemalt vähesed teoreetilised teadmised
sellest, mis kriisiolukord võib kaasa tuua ja kuidas sotsiaalset tuge pakkuda ning millest kindlasti hoiduda.
28. detsember 2020
LAPSE
LEIN
Alte Dyregrov
(See raamat on olemas meie koolimaja raamatukogus, samuti ruumis 104)
Lapsevanemad,
vanavanemad, õed-vennad, sõbrad, nende vanemad, õpetajad ja sporditreenerid
võivad surra. Noore inimese surm puudutab lapsi ja täiskasvanuid eriti
valusalt. On tähtis, et meie täiskasvanud, oskame mõista ja aidata lapsi. Lapsed saavad ise hakkama ka rasketes
olukordades, kui nende läheduses olevatel täiskasvanutel leidub teadmisi ja
mõistmist.
Erinevas
vanuses lastel on erinevad arusaamad surmast:
* alla 5-aastased lapsed ei pea surma lõplikuks,
nende arvates võib lahkunu tagasi tulla. Selles vanuses lapsed mõistavad asju
väga konkreetselt, täiskasvanud peaksid hoiduma abstraktsetest seletustest
(surnu magav või läks pikale teekonnale).
* 6-10 eluaasta vahel õpib laps
vähehaaval mõisma, et surm on pöördumatu nin kogu elutegevus lakkab.
* Pärast
kümnendat eluaastat muutuvad lapse arusaamad surmast abstraktsemaks ja and
suudavad laiemalt mõista surma tagajärgi.
Nagu täiskasvanudki,
reageerivad ka lapsed surmale väga erinevalt. Tavalisimad vahetud reageeringud on: * šokk ja kahtlus, * hirm ja
vastupanu, * apaatia ja tundeelu halvatus, * kõik jätkub vanaviisi. Kõige
tihemini reageerivad lapsed surmajuhtumile ängistusega. Laste ängistus ja hirm
tulevad ilmsiks erinevatel viisidel (muutuvad arglikuks, takerduvad vanemate
külge, lapsed võivad karta ka iseenda surma, kardavad üksi magada jne). Pärast
surmajuhtumit võivad lapsed kannatada süümepiinade, enesesüüdistuse ja
häbitunnete käes. Lapse süümepiinad võivad olla seotud sellega, mida nad on
teinud või mõelnud. Lein võib mitmel moel laste koolitööd segada. Neil võib
ennekõike olla probleeme mälu ja keskendumisega.
Teised võimalikud
leinareageeringud on: * regressiivne käitumine, * teistest inimestest
kõrvalehoidmine, * fantaasiad, * isiksuse muutused, * tulevikupessimism, *
põhjuse ja eesmärgi üle juurdlemine, * arenemine ja küpsemine.
Kui lastel ei ole võimalust
käsitleda surmaga seotud traumast tingitud reageeringuid, on neil raske läbi
teha leinamisprotsessi.
Kõikidest surmajuhtumitest enim mõjutab lapsi lapsevanemate surm. Viimane
kohtumine vanematega saab laste jaoks suure tähenduse. Vanemate surma tõttu
peab osa noortest liiga vara omaks võtma täiskasvanu rolli, millega kaasnev
vastutus ei ole proportsioonis nende vanusega. Vanemate ja teiste omaste surmast tulenev lein tuleb tagasi ja tugevneb
mälestuspäevadel, nagu surma-aastapäeval, või kadunu sünnipäeval, või jõulude
ajal. Täiskasvanud peavad nendeks tähtpäevadeks valmistuma ega tohi neist
vaikides mööda minna. Enesetapp võib tekitada lapses tunde, et täiskasvanu
ei hoolinud temast, nad peavad end mahajäetuks ja petetuks või tunnevad end
reeturina. Suuremad lapsed võivad uskuda, et enesetapukalduvus on pärilik, ning
muretsevad oma saatuse pärast.
Paljud asjad võivad suurendada
laste leina : * viis, kuidas täiskasvanud leina käsitlevad
(salatsemine, asjade rääkimata jätmine), * missuguse surmaga on tegemist
(varjatakse surnu vigastusi, enesetapp jne), *kes on surnud (lapsevanema surm
kõige raskem), * vastuolulised suhted lahkunuga (rivaalitsevad õed-vennad,
vägivaldne lapsevanem), * psühholoogilise toetuse puudus, * asendusisiku
puudumine.
Surmast teatamine on eelkõige lapsevanema või kellegi lapsele lähedase
inimese ülesanne. On tähtis, et teave on õige, ebakindlaid asju tuleb
kontrollida. Seejärel räägitakse ausalt ja otsekoheselt. Valmis peab olema
kõikideks reageeringuteks.
Kui laps võtab osa matustest,
tuleb hoolt kanda selle eest, et : * laps on ette valmistatud, *
tema seltsis on täiskasvanu, * lapsel on võimalus oma muljeid käsitleda.
7 PÕHIMÕTET
· Avameelne ja aus teave
Laste eest ei tasu asju salata. Nad tahavad teada tõde ja nad peavad seda
teada saama, kuigi neile tuleks seda rääkida nende eale vastaval viisil.
Haigusest ja surmast tuleb rääkida avameelselt, otsekoheselt ja tõepäraselt.
Kui me ei räägi lastega otsekoheselt ja avameelselt, peavad nad juhtunust
kuulma teistelt inimestelt, see võib kahjustada lapsevanema/täiskasvanu ja
lapse vahelist usaldust.
· Surm pärast haigust
Surmale eelneva haiguse ajal unustavad täiskasvanud tihti, et lapsed
vajavad „uusimaid uudiseid“ haiguse arenemisest ja prognoosi muutustest. Lapsed
tunnevad nii emotsionaalse kliima muutusi perekonnas kui ka haige halvenenud
seisundit. Nad vajavad teavet, et mõista, mis toimub. Kui nad saavad teada, et
neile armas inimene on suremas, võivad nad alustada leinamist enne surma
saabumist. On tähele pandud, et lapsed teevad läbi mingisuguse ettevalmistava
leina. Asjad tuleks korraldada nii, et
lapsed tohivad olla haiglas, kui on küsimus vaid tundides. Surmahetkel on laste
jaoks tähtis, et nad tohiksid olla isa või ema juures.
· Tee kaotus tõeliseks
Lastel nagu täiskasvanutelgi on vajadus mõista juhtunut. Rituaalid ja
tseremooniad on seetõttu tähtsad tugipunktid laste leinaprotsessis. Praktikas
tähendab see, et lapsed tuleb võtta kaasa täiskasvanute maailma, nad peavad
olema matustel ning soovi korral peavad nad nägema surnut. Kogemused näitavad,
et reageeringute varjamine tuleb lastele kahjuks: me õpetame neid meelsamini
tundeid peitma ja oleme niiviisi halvaks eeskujuks.
· Anna lapsele aega
Korduvad küsimused näitavad, et laste arusaamad surmast arenevad
vähehaaval. Tuleb meeles pidada, et lapsed taluvad tugevaid tundeid halvemini
kui täiskasvanud ja nende „leinaperioodid“ on lühemad. Mõnikord ei taha lapsed
toimunust üldse rääkida. Paljud lapsed jäljendavad matuserituaale, mattes loomi
või putukaid.
· Julgust tunnete käsitlemisel
Perekonnaliikme surma puhul on ilmselgelt tähtis kõnelda toimunust
üheskoos. Tuleb aktsepteerida laste vajadust ja soovi olla vanemate lähedal või
magada lahtise uksega. Enamasti saavad lapsed kiiresti sellest etapist üle ja
muutuvad „normaalseteks“, kui nende
vajaduste rahuldamise eest hoolitsetakse. Täiskasvanud peavad aitama
lastel igatust taluda, isegi julgustada igatsema. Igatsus võib olla pikka aega
üsna tugev, kuid sellest tulenev piin nõrgeneb hiljem, nii et juhtunust võib
rääkida ja mälestuse lähedus leevendab igatusust.
Lapsed tohivad leinata omal kombel ning keegi ei sunni neid olema kogu aeg
kurb.
Spetsialisti abi soovitatakse
järgmistes olukordades:
· * Tegemist
on mõrva või enesetapuga.
· * Laps
on sattunud vanemate, õe või venna surma pealtnägijaks või surm oli ootamatu ja
dramaatiline.
· * Kui
laps on objektiivselt surma eest vastutav, ta oli näiteks lapsehoidja
vastsündinu äkksurma ajal või surmahetkel muidu lähedal.
